Hommik osutus päikeseliseks ja me läksime Mardiga ranna-äärset rahvusparki avastama. Kalju pealt paistis kauguses udune Gibraltar, alla vaadates nudistidest päevitajad. Rasked ookeani lained lõid omas aeglases rütmis ja tuul tekitas sidet eksootilise Marokoga. Kõik lõhnad, helid ja vaated kujundasid harmoonilist terviklikkust.
Los Canos de Meca on väike koht Hispaania lõunatipus, kuid üsna hõivatud ja tuntud teatud ringkondades. Ajalooliselt sai see kuulsaks Trafalgari lahingu poolest, mis tõi küll Admiral Nelsonile 1805. aastal Napooleoni sõdade ajal surematu võidu Prantsusmaa ja Hispaania ühislaevastiku üle, kuid ise sai ta surmavalt haavata. Tänapäeval ihastavad seda kohta põhiliselt lohesurfarid ja upperscale hipid.
Mart käis siin aastate eest (ei tea, kas oli ta siis hipi või lohesurfar), kuid minu jaoks oli see täielik avastus; üks sellistest kohtadest maailmas, mille avastamisel tead, et leidsid midagi väga erilist, mille üle saab uhke olla.
Kui hipid olid juba korraks mainitud... Üürisime rannamajakese Paula "Mandala bungalows" kaudu. Paula on habras ja siiralt sõbralik naine kareda häälega (nagu paljudel Hispaania naistel ongi). Kunagi nägi see maja välja nagu pildil, kuid need ajad on möödas ja tänapäeval on see sisustatud kõikide kaasaegsete mugavustega, säilides siiski oma algset šarmi.
Kompleksi nimi ei ole juhuslik. Mandalate joonistamine on Paula kirglik hobbi. Turismi hooajal tegeleb ta "bungalow"-de pidamisega, talvel reisib aga mööda Hispaaniat, otsides tema mandalade jaoks inspireerivaid motiive kirikutest, muuseumitest ja muidu vanaaegsest arhitektruurist. Turismiga seotud tööd jätkuks ka talveks, kuid seda ta ei taha, öeldes, et tal on olemas nüüd vabandus reisimiseks ja maailma avastamiseks. Kas pole ideaalne töö ja eluviis?
Ta avaldas hiljuti oma raamatu "Arte andaluz en Mandalas" (mille õnnelik omanik ma nüüd olen) ja töötab jargmise kallal. Poolteist aastat tööd on juba tehtud, kuid ta usub, et tal läheb veel paar aastat enne kui see valmis saab. Igatahes kiiret tal ei ole.
Mis siis ikka.. nüüd on ainult värvipliiatsid puudu, et viia mind Brüsseli vihmastel õhtudel vanaaegse Andaluusia värvilisse maailma..
Comments
Post a Comment